koordinaadid: 59°17'07.8"N 25°15'03.4"E

Kiviloo mõis (saksa keeles Fegefeuer) oli rüütlimõis Harjumaal Harju-Jaani kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Raasiku valla territooriumile Harju maakonnas.

Kiviloo küla on Taani Hindamisraamatus kirjas 1241. aastast. Ristiusu toomisega said kloostrid suured maavaldused. Võimupüramiidi tipumees, Tallinna piiskop rajas oma kantsid Kaunissaares, Kiviloos, Porkunis. Piiskopi mõisatena on esmamainitud Kivilood 1322. ja Kaunissaart 1326. aastal. Kuid alates piiskopimõisa rajamisest ilmub nimi Fegefeuer, ladina keeles purgatoorium, eesti keeles puhastustuli. Eestlaste suus muutub Fegefeuer Vähkvereks. Neil aegadel oli Jõelähtme jõe kaldal, praeguste linnuse varemete kohal, arvatavasti suur väga tugevasti kindlustatud puidust hoone, kus käis ka piiskop.

Liivi sõjas ründasid Vene väed 12. septembril 1560 Kiviloo linnust, mida kaitses 11 sakslast. Venelased võtsid selles pidutsenud ülikud esimestel sõjakäikudel vangi, häbistasid ja saatsid türmi.

Järgmise kolme sajandi jooksul kannavad Kiviloos valitsenud mehed seitsme suguvõsa nimesid. Teiste seas tuntud De la Gardiede esindaja, Rootsi riigimarssal ja Eestimaa kuberner Jakob De la Gardie. Rootsi valitsusajal Eestis, 1584. aastal läänistati mõis Tallinna piiskop Christian Agricolale, 1641. aastal läänistati Martin Paulile. Handtwigide aeg kestab üle sajandi ja ühe neist laseb maha jalutuskäigu ajal kingsepa poeg. Poissi oli lapseeas mõisas ihunuhtlusega karistatud. Nüüd tuli kättemaks ja eluaegne Siber.

17. sajandi alguses panditi Kiviloo eramõisana ja sellega sai piiskoppide aeg otsa. Uus mõisa peamaja kerkis hääbuva kindlus-lossi kõrvale 17. sajandil. See oli moodne, vähem kindlustatud ehitus ja soosis vana allakäiku, mis oli siiski aeglane.

1774. aastal käis Kiviloos August Wilhelm Hupel – kodu-uurija, keele- ja kirjamees, Põltsamaa pastor. Hupel kirjutas: „… kunagine võimas loss oli hiljuti elamiskõlblike ruumidega. Nüüd lagunemas. Vallikraavid on veel korras…“.

1842. aastal omandasid mõisa Stackelbergid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni, parun Konstantin Karl Otto Woldemar von Stackelbergilt. Mõisa 19. sajandil valminud puidust härrastemaja põletati 1905. aastal. Selle asemele 1906. aastal ehitati uus historitsistlik kivist Kiviloo mõisa härrastemaja, mis on tänini säilinud. Historistlik juugendi ja neogooti sugemetega, keeruka ja elava liigendusega. Fassaadi ilmestavad eri kõrgusega katuse osad eenduvate ja taanduvate detailidega. Avar vestibüül, saal veranda vaatega jõele. Vabakujunduslik park ringtee ja puude rühmadega ei ole ülepingutatult range. Kogu see ilu käib alla pärast võõrandamist.

20. augustil 1941 alustasid Saksa väed uuesti pealetungi Tallinnale. Sõjarinne jõudis Kiviloo maile 1941. aasta 20-25. augustil. Hitlerlased tahtsid Tallinna väliskaitsevööndi tükeldada ning nõukogude väed sisse piirata ja hävitada. Nõukogude väed nurjasid need plaanid 20-25. augusti lahingutes. Kolm nendest võitlustest peeti Jägala jõel, Kiviloo ja Perila piirkonnas ning Kose lähistel. Peeti lahinguid hävituspataljoni ja saksa regulaarväeosade vahel, mida aastaid hiljemgi teatakse “Kiviloo lahinguna”. Lahingud algasid Kiviloo mõisa juurest ja suundusid läbi metsade Peningi mõisa suunas. Saksa jalavägi, vallutanud Kiviloo, püüdis hõivata Perila teesõlme, et jõuda Jägala jõe joonele. Kuid 21. augusti vasturünnakuga paiskasid nõukogude sõjamehed hitlerlased tagasi Kiviloojuurde. 22. augustil peeti Perila teesõlme pärast veriseid lahinguid õhtuni. Perila metsavahi maja piirkond, kus praegu asub lahingu mälestusmärk, käis korduvalt käest kätte.23. augustil pärast seda kui nõukogude väed olid sunnitud loovutama Perila vaenlastele, peatas Eesti 1. Kütipolk sakslaste edasiliikumise Peningi juures. Vasturünnak kujunes veriseks, langesid paljud; nendehulgas komissar Feodor Okk ja komandör Mihhail Pasternak. Selle lahingu sündmusi on kirjeldanud oma romaanis “Südasuvel” ka kirjanik Paul Kuusberg. Kiviloos hävinesid mitmed hooned. Kuni 1944. aasta septembrini oli maal rahulik, siis jälle hakkas sõjarinne aga lähemale jõudma. Kiviloo koolimajja koondati kokku saksa sõjaväest kõrvalehoidjad, moodustamaks neist lahingusalku. Eesotsas oli admiral J. Pitka. Nad varustasid end relvade ja laskemoonaga saksa sõjaväe ladudest Kehrast ja mujalt. Admiral Pitka lahkus Kiviloost 20. septembril.

Mõisas tegutseb enne ja pärast sõda mitmeid asutusi. Kohaliku rahva jaoks on suletud. Sovhoosi kontor, sidejaoskond ja korterid toovad elu, kuid ei soosi heakorda. 1990. aastad tõid erastamissegaduse, mille käigus vald peab kohtult abi leidma. Praegune särav hoone on tegusa vanahärra sakslase Harald Gipi teene. Ta kutsus parki külalisi ja 2007. aastal kindluse varemetes võimaldas lavastada vabaõhuteatrina Enn Vetemaa „Roosiaed“. Siis eaka härra Gipi ind rauges. Omanikke on vahetunud.

Praegu on Kiviloos vaikne ja vald paneb müüki võimsa mõisaaegse, küla kasutuses oleva koolihoone. See oli mõisa valitsejamaja, stiilne ja peamajaga kokku sobiv. Koolimaja taga on mõisa meierei ja sepikoda. 1920. aastatel otsustas Peningi vald tuua Kiviloo küla Jäägri koolitalust kool üle mõisa keskusesse. Laenurahaga kohendati meierei ja sepikoda kooliruumideks ja valitsejamaja kantseleiks ning õpetajate korteriteks. Polnud kerge, raha laenati kohalikelt elanikelt juurde. Ja kool avati 1929. aastal. Tööd jätkusid, laenu võeti veel 1939. aastal. Kool sai seitsme klassiga ja üle 100 õpilasega. Varsti arvasid igahaljad reformaatorid, et pole vajagi. Piisab neljast klassist, kuni uksed sootuks suleti.