koordinaadid: 59°17'11.9"N 25°36'36.5"E

Aegviidu jaamahoone valmis koos raudteejaamaga tüüpprojekti järgi 1870. aastal. Kahekorruseline puuhoone ehitati sarnaselt Paldiski, Raasiku, Kabala, Keila jmt jaamahoonetega. Hooneid iseloomustab madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagab maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks.

Aegviidu raudteejaam pidi vastama Venemaa Keisririigi toonase süsteemi järgi III klassi jaama nõuetele, mis määras nii ehitusmaterjali (puithoone), kui ka jaamahoone ruumiprogrammi. Hoones asusid: eri klasside ootesaalid, kassa, puhvet, tehn. ruumid, jaamaülema kabinet ja hoone teisel korrusel ametikorter.

Historitsistlikku jaamakompleksi kuulub veel ka punastest tellistest Aegviidu jaama veetorn, vedurikuur, kaks teenistujate elamut, tänaseks lammutatud pagasihoone, tualett, küttekuur ja jääkelder. Jaamahoonest eemal, Mustjõe ääres, asub pumbamaja. Aegviidu jaam on seeläbi Tallinn–Narva raudteeliini kõige terviklikumalt säilinud vaksalikompleks, mille kõik ajaloolised hooned, kokku üksteist, on säilinud. See teeb tast Eesti liiklusajaloo ühe silmapaistvama tunnistaja.

Renoveeritud Aegviidu jaamahoones tegutses aastatel 2018–2022 pererestoran Vana Waksal. Hoone on alates 1997. aastast arvel kultuurimälestisena.